Talve alguses räägitakse palju nendest, kes enam ei ela meie maailmas. Eri maades mõeldakse esivanematele, hingedele ja vaimudele mitut moodi.
Vanad eestlased tähistasid hingedeaega oktoobris ja novembris. Siis oodati, et surnute hinged tuleksid külla. Hingedele jäeti sageli isegi toitu ja neilt paluti tulevikuks õnne.
Hingedeajal pidid inimesed olema vaiksed ja tuba puhas, suurt lärmi ja nalja teha ei tohtinud. Räägiti pikki lugusid, muidu oleks ju läinud igavaks.
Praegu tähistatakse hingedepäeva 2. novembril, siis võib mälestuseks süüdata küünla.
Kunagi elas Euroopas suur rahvas, keda kutsuti keltideks. Keldid elasid seal, kus praegu inglased, prantslased, iirlased ja paljud teised. Nende jaoks algas 1. novembril uus aasta ja pime aeg, kui mõeldi palju vaimudele ja surnute hingedele.
Iirimaal hakati keltide vana-aasta õhtut ehk 31. oktoobrit kutsuma halloweeniks, mis tähendab „kõigi pühakute päeva”.
Miks riietuvad Ameerika lapsed halloweeni ajal tontideks ja koletisteks? Sest 150 aastat tagasi oli Iirimaal halb kartulisaak. Paljud jäid kodumaal nälga ja kolisid Ameerikasse.
Algul tähistasid nad seal halloweeni nagu vanasti, pidude ja jutustamisega. Iirlasi oli palju ja Ameerika kaupmehed hakkasid neile hiljem müüma erilisi peokaunistusi ja veidraid kostüüme.
Üks ameeriklaste leiutatud halloweeni sümbol on kõrvits. Sellele lõigatakse noaga külje peale silmad, nina ja suu. Kõrvits uuristatakse tühjaks, nii et sisse saab panna küünla, mille valgus kumab läbi aukude. Halloweeni ajal mõeldakse igasugustele koletistele ja ka pimedas helendav kurja näoga kõrvits pidi olema pisut hirmus. Aga kõrvitsale võib teha ka lõbusa näo.
