JAANIPÄEV

Jaanipäeva aeg on kõige pikemate päevade ja kõige valgemate ööde aeg (koit ja eha saavad kokku). Suve saabumise kohta öeldi, et lõolaul lõpeb, käole läheb odraokas kurku (enam ei kuku), vaiki jääb ka ööbik.

Maagiliste toimingute põhiosa kuulub jaanilaupäevale. Nii on ka jaanitule süütamisega. Jaaniku paigutamine posti või ridva otsa on meil läänepoolsete kultuurimõjustuste tulemus, märkides päikese jõudmist oma kõrgseisu. Meie uskumustes ja ka jaanilauludes on jaanitulele siiski omistatud pigem puhastavat, tõrjemaagilist toimet. Tulevalguse ja suitsu mõju pidi ulatuma üle põldude ja heinamaade võimalikult kaugele. Laulusõnades manitseti kõiki – nii vanu kui noori kokku tulema ja ka tuld hoidma, sest “säde kargab katusele, ebemed külavahele.” Kes ei tule jaanitulele, sel kasvavad “odrad ohakased, kaerad kasteheinased”. Lõuna-Eesti jaanilauludes on Jaan üleloomulik olend, karja- ning põlluõnne andja, kellele tuleb tuua sõira ja muud meelehead, siis jagub toitu nii karjale kui inimestele.

Üks jaanilaupäevaseid ettevõtmisi on saunakütmine ja jaanivihtade valmistamine. Maal pole see komme tänini unustusse jäänud. Kolga-Jaanis öeldi, et enne jaani tehtud saunavihal on üheksa rohtu sees. Vihtade valmistamisel laoti huupi vihad hunnikusse, pärast aga loeti üle. Kui oli paarisarv, tähendas see soovi täitumist. Kõpus on arvatud, et jaanivihaga vihtlemine ravib jooksvahaigust ning üldse igasuguseid liigesevalusid. Vaivaras ja mujalgi idapoolses Eestis oli kombeks pärast saunasttulekut viht saunakatusele visata: kui jääb pidama, on hea õnn või pulmad tulemas. Hõlpsam on toimida nii, nagu tehti Nõo kandis: saunavihast tuli tõmmata üksik oks ja sellel lehed ära lugeda. Paarisarv tähendas salasoovide täitumist.

Jaaniöö annab viimase võimaluse enne suurt suve allikaveega näopesemisest ilusat nägu ja tugevat tervist loota. Teine soodus ettevõtmine on näopesemine jaanikastega või koguni kasteses rohus püherdamine (seda on soovitatud teha alasti, ja see komme on tuntud samuti teistelgi rahvastel).

Jaani-nimeliste auks panid neiud jaanitulel Jaanidele lillepärjad pähe. See komme on enam levinud Lõuna-Eestis. Pärja pähepanekuks iseendale, selleks et oma tulevast unes näha, on ainus võimalus jaaniööl. Erinevate õpetuste kokkuvõttena on siin esile toodud kõige olulisemad nõuded. Pärg tuleb punuda endanopitud õitest või taimedest, kõige sagedasem on nõue, et neid peab olema üheksat liiki. Teine oluline nõue: pärg tuleb pähe panna ristteel ja kesköötunnil. Kolmas: pärast seda ei või kellegagi kõnelda ega ka tagasi vaadata. Neljas: pärg tuleb ööseks peapadja alla panna. Eesti Rahvaluule Arhiivis on rohkem kui üks teade selle kohta, et unes nähti isikut, kellega hiljem tõepoolest abielluti.
Allikas: Kultuurilaegas