Ladinakeelsele sõnale adventus on eestikeelseks vasteks sõnad: saabumine, tulemine. Advendiaeg on seega kellegi saabumise aeg.
Kes siis tulema peab ja keda maailm nõnda küünlaid süüdates ootab? Kas mitte jõuluvana Lapimaalt!
Küllap ka teda, kuid tegelikult ei ole küünalde süütamine otseselt seotud ei päkapikkude ega jõuluvanaga.
Advendiaeg ja küünalde läitmine valmistavad meid ette jõuluööks, mil kristlik maailm tähistab Jumala Poja sündimist jõululapsena Petlemma linnas umbes 2000 aasta eest. Päkapikke ja jõuluvana tema sündimise ajal Petlemmas keegi ei kohanud, küll aga kolme kuningat, kes tõid vastsündinule kingituseks kulda, viirukit ja mürri. Advendiküünlaid süütame ootuses, et valguse suurenedes taganeb pimedus, külmus ja kurjus nii looduses, kui ka meie südametes ja inimsuhetes. Esimese advendiküünla süütamisest tekib nõrk valgus. Teisel advendil süütame esimese küünla kõrvale teise ning valgus ja soojus suureneb. Mida lähemale jõuludele, seda enam on valgust, rahu ja rõõmu. Jõuluööl särab kõikjal üle maa sadu ja tuhandeid küünlaid ning see on tunnistuseks, et Kristus – Maailma Valgus on sündinud. Nii võib advendiaja sünniloo lühidalt kokku võtta.
Ära ei tohi aga unustada, et esimesest advendist (28. novembrist) kuni jõuluvana külaskäiguni (reeglina 24 detsember), käivad headel lastel päkapikud, kes panevad öösiti headele lastele head ning paremat sussi sisse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar